Lõpuks! Sõidust. Emotsiooniga.
Viimane sissekanne päevikusse on 21. juulil. Täna on 27. Aga nagu ma juba ka 21’l kirjutasin, siis olin selleks ajaks ca 300 km sõitnud. Tänaseks on lisandunud veel teine 300.
Türisalu Raketibaasis. Taustal kunagise raketibaasi lennujuhtimise torn. Foto: Jaak Ennuste
Oleme käinud sõitmas. Võiks öelda, et suure tähega – Sõitmas. Kui mai algusest kuni ca juuli keskpaigani sai sõitmisest vaid unistatud, siis 2,5 nädalaga on „kotis“ ca 600 km metsa-, kruusa-, ja tõsisemaid enduroteid. Sõidud on olnud pikad – sellised ca 150 kilomeetrised per kord. Lisaks kaks sessi Maardu krossirajal.
Emotsioon on ülev. Tõin Jaagule võrdluse: kui veneajal oli mul IZ – see oli selline raske kolakas, et sellega ei saanud lihtsalt maastikul sõita. Kuigi mäletan, et krossikummi panime sellele alla. Napilt käis ratas ringi... Ning umbes samal ajal Minsk 125 (või Delta) – siis nendel polnud piisavalt powerit, et maastikul sõita. Nüüd lõpuks on need kaks poolt kokku saanud. Tsikkel on kerge ja võimas. Võiks öelda, et ainult ca 30 aastat läks aega. Miks ma enne sellega tegelenud pole?
Maardus.
Kõrvaltvaatajale tundub see tegevus suures plaanis ajuvaba. And i get it. Mis mõte on minna lihtsalt sõitma? Kui jalgratas on veel arusaadav, parandab fitnessi jne, siis mootori abil metsas töristada? Mis saab selle mõte olla? Aga mõte on olemas. Asi on lihtne ja koosneb kahest poolest: fitness ja skill. Nimelt on meie sõidud olnud ca 4h pikad keskmiselt ning see on äärmiselt kasulik aeroobne töö nii südamele, kui kopsudele ja väga paljudele lihastele. Puhkus ajule. Ja skill – nagu iga uue asjaga – alguses omandab inimene oskusi suurte suutäite kaupa ning see on nauditav. Iga kord saab keerulisema ja käänulisema (tehnilisema) tee valida ning iga kord saab seda teed sujuvamalt sõita. Mitte tingimata alati kiiremini – aga sujuvamalt. Mängulisemalt. Panna tsikkel enda järgi käima. Mitte lohiseda järel või otsas (kuigi – ka seda tuleb ette). Omandada step-by-step tunnetust – kui palju on vaja gaasi, kui palju sidurit... mis sõiduasend on teatud olukorras parem, milline on kurvis pidamine, kui gaasi anda esimese, teise kolmanda käiguga..., kui mäkke minna – millal ratas enam ei lähe ehk millal kaob pidamine jne jne. Neid kombinatsioone on tuhandeid. Lisaks veel on pinnaseid sadu erinevaid – paks liiv, kõva liiv, pehme liiv, sügav liiv, peene liiv, soonde sõidetud liiv, sile liiv – ainuüksi liivasid on palju erinevaid.
Kuid peale fitnessi ja skilli on veel üks komponent. Ja see on fun. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna. Aga ju mõistate, mis see on. Kui midagi õnnestub – olgu see siis kurvi efektne läbimine tagaratas kruusal külglibisemises..., või mingi eriti tehnilise lõigu sujuv läbimine – see annab teatud emotsiooni, et ma nagu oskaks midagi. Et midagi just õnnestus. Ja see ongi see fun, mis paneb seda tegema ning mis kutsub tagasi. Ainuüksi fitnessi ja skilli ehk ratsionaalse emotsioonitu lähenemisega saaks kiirelt küllalt. Loomulikult ma annan endale aru, et tegelikult need, kes päriselt oskavad, et on oskustelt valgusaastate kaugusel. 10 000 tundi – nagu öeldakse – meil on selleni veel pikk tee minna.
Luban, et rohkem selfisid siit ei leia. Aga ma tahtsin jäädvustada selle, et ma pole nii higine vist kunagi olnud, kui pärast II sessiooni Maardu krossirajal. Keskmine pulss oli 172.
Kokkuvõtteks – emotsioon on ülev. Tsikkel töötab laitmatult. Tahaks nüüd proovida ühte kaasaegset enduurokat ka. Et kas on siis 20 aastat developmenti seda väärt. Aga küllap jõuab. Praegu naudin siiralt oma vana Yamahat, mis töriseb madalalt ja sõbralikult ning seni pole mind kunagi metsa jätnud vaid sealt koos positiivse pagasi ja omandatud oskustega alati koju tagasi toonud. Mulle see asi meeldib. Jätkame samas vaimus!
