Kui näidatakse Eesti kaarti, siis nüüd vaatan Hiiumaad teise pilguga.

Selline tunne on, et nagu oleks midagi suurt ära teinud. Tegelikult ju üldse mitte, aga hea meel on ikka. Miks? Sest “test-trip” õnnestus. Eesmärk oli kogeda:

- asjade komplekteerimist ja kasutamist;

- spartalikku (metsas) ööbimist, mitte hotelli. Sest see käib asja juurde;

- olla (üksi) olukorra peremees ning tulla toime, mis iganes juhtuma peaks;

Valisin Hiiumaa, sest Hiiumaa TET (Trans European Trail) tundus paraja pikkusega. Ei tahtnud rohkem kui kaks, maksimum kolm päeva (testiks) teel olla. Hiiumaa tundus tervik. Kui oleksin sisemaad sõitnud, siis oleks pidanud kuskilt maanteele tagasi keerama ning siis tuimalt maanteel kodupoole sõima. Ja viimaks – Hiiumaa on piisavalt hõre-asustusega. Välja arvatud paar keskust on Hiiumaa ikka paras no-mans-land.

*Pakkisin tsikli treilerisse, sest Viimsi-Rohuküla sõitsin autoga.*

Neljapäeva õhtul kella veerand üheks sain pakitud. Kasutasin Mosko-Moto Reckless 40L süsteemi, kuid ilma 8L Stinger tailbag’ta. Selle asemel oli mul suurem, 30L vihmakindel kott.

*Neljapäeva öösel kella veerand üheks sain pakitud.*

Ühesõnaga, pakkisin tsikli kärusse ning tee viis Rohuküla sadamasse. Reedel 14.30’se laevaga üle. Praamid.ee’l on väga südamlikud teenindajad piletikassas. Polnud mul piletit broneeritud (sest kõik välja müüdud), kuid teenindaja rõõmsalt teatas, et „Mootorrattaga? Need viime alati igaljuhul üle. Seal on tasuta parkla, pange auto sinna ning minge tsikliga esimesse ritta.“ Tehtud. Sõitsin kärust välja ning esimesse ritta. Kolm minutit max. See on see kõige kriitilisem aeg. Kui nüüd uuesti käivitada – kas käivitub ilma või vajab toorest? Mul pole see hingeelu veel nii selgeks saanud. Seetõttu tuli kaasmootorratturitel minu kõrval kannatada välja see, et käivitasin oma tsikli igaks juhuks 3 minutit enne, kui laevale lasti....

*Teised rahulikult ootasid, aga minu tsikkel juba käis.*

Hiiumaa

Hiiumaa on ilus. Ma poleks eales arvanud, et niipalju metsateid lookleb selle saare sees. Sõidame ju tavaliselt kuskilt kuhugi mööda siledat laia asfalti. Loomulikult oli ka kruusateid, aga metsateid oli väga palju. Need teed olid parajalt looklevad, parajalt üles alla. Teise/kolmanda käiguga. Suhteliselt kiirelt sõidetavad. Ja see on see nauding, mida kõik tsiklimehed teavad. Hiiumaa TET’i esimesed meetrid on juba meeldejäävad. Lambad teel. Kadakate vahel, mere ääres. Ilus.

Aga siis tuleb...

... Liiv

See väärib eraldi peatükki. Sest liiva on palju. Tahaks öelda, et kümneid kilomeetreid. Võibolla nii palju pole, aga võibolla ikka ongi. Tahkuna rand. Kõpu poolsaare kant. Teine, vahest ikka ka vaid esimene käik sees, mootori pöörded on üleval, edasi liigud aeglaselt. Tagumine ratas teeb tööd. Rasket tööd. Kahju hakkas tsiklist. Aga ta jaksas. Pidas vastu. Vedas minu ja pagasi läbi. Selline tunne on, et tahaks nüüd mootori õli ära vahetada. Lõpututest liivateedest mul pilti kahjuks pole, sest olin ametis sõitmisega…

Lisaks – kui GPS’i pealt nägid ette, et tee teeb jõnksaka sisse, siis teadsid oodata – sinna on joonistatud midagi kavalat. Ja nii ka oli. Tahkuna kandis mingi suhteliselt keeruline järsk ümmargustel suurtel kividel mäeotsa tõus. Ja siis laskumine. Või siis peale Tahkunat lõputu sirge liivatee metsas. Ning sisuliselt 180 kraadi pööret ja tagasi. See lõik üllatas ka väikse laukalaadse lõiguga, mis ilmus silmeette ootamatult. Loomulikult sai sellest mööda, kuid sealsamas olid märgid, kuidas tsiklid on kinni istunud. Hoog on sees. Otsuseid tuleb langetada kiirelt. Vürtsi lisab teadmine, et oled üksi ja oled in-the-middle-of-nowhere.

Peale liiva oli ka selliseid väljakutseid: see ei ole mina. Keegi jagas hiljuti FB’s pilti, kuidas ta Kärdla kandis kinni oli. Jah, see oli challenging lõik sõita koos pagasiga. Rõhutaks, et pagas muudab selliste lõikude läbimise oluliselt keerukamaks, kui muidu oleks. Higi voolas, mootor vedas ja pori lendas. Aga sain läbi. Ausalt - ma ei kujuta ette, kuidas kõiki neid keerulisi kohti sõidetakse suure 250kg (tühikaal!) “ümbermaakera sõitmise tsikliga”. GS’ga näiteks. Lisaks varustus - kokku ca 300kg + sõitja. Kas lihtlabaselt jäetakse osad (parimad) lõigud välja? Või ollakse nii damn osavad? TTR’i tühikaal on (more or less manageable) 131kg.

Loomad

On rõõm tõdeda, et maakera saastatusele vaatamata on meie looduses palju loomi. Nägin vähemalt viite kitse. Kahte rebast. Ühte suurte sarvedega, aga tundus, et noort reipalt liikuvat põtra. Viite konnakotkast. Üks neist lendas pea sama kiirelt, kui sõitsin, otse minust kümmekond meetrit eespool, suhteliselt madalal. Nagu droon. Ja sedamoodi ligi pool kilomeetrit. Ühel suhteliselt paksu metsa sees lõigul nägin kitse tulemas, pidurdasin, hüppas mul nina eest läbi ja kadus. Super-pikkade hüpetega. Heas vormis oli. Ühegi enduurotsikliga ei konkureeriks sellise kiirusega, ole sa või maailmameister. Kas metsas on kitsel kiiruses konkurenti ? Ei usu.

Ööbimine

Miks loomad viskavad külili, natuke nihelevad ning pesa on valmis ja uni tuleb (vähemalt inimesele tundub see nii lihtne olevat). Inimesel on aga vaja toimetada. See oli üllatuseks, kui palju on vaja toimetada, kui oleks üksi metsas ja pead kõike üksi tegema! Valid koha (vähemalt tund kulub selleks). Siis pakid asjad lahti. Sätid õigetele kohtadele. Teed endale õhtusöögi soojaks. Sööd. Üritad sööginõud pesta. Prügi prügikotti. Riided kuivama. Kogu aeg on maa mingeid esemeid täis ning midagi ei leia üles. Õudne orgunn!

Öö veetsin Tahkuna kandis. Mõlemal pool kilomeetrite kaupa tühja liivaranda. Nii tühja, et õhtul läksin palja p***ga merre ujuma. No stress.

Ööbisin telk-mantli all, mis on selgelt rohkem mantel, kui telk. Enam ma vabatahtlikult selle alla ei poe. Esiteks – madrats ja telkmantel on kitsad, mis tähendab, et käed on kõrval maapinnal ehk käbidel. Aegajalt ronib keegi sitikas käevarrele. Teiseks . Selle alla on väga ebameeldiv pugeda ning toimetada seal all ei saa üldse. Kõik tuleb enne valmis sättida ja siis sinna alla pugeda. Telgis käid sisse-välja kümme korda, enne, kui magama jääd. Nüüd ka käisin, aga jube ebamugav. Ning kirss tordile – öösel hakkas kõvasti sadama. Kella kolme ajal, kui juba sadas, ajasin end välja, kottpimedas korjasin asjad kokku ruttu (juba sadas) ning üritasin telkmantli alla kokku kuhjata, et kõik mu kraam väga märjaks ei saaks. Kiiver. Sõidusaapad. Sõidupüksid, söögiasjad jne jne. Ning siis, kui kõik on enamvähem vihma varju alla saadud – siis üritad ise sinna asjade vahele ja otsa pugeda. Ei, tänan, aga ei kunagi enam. Telgiga metsa – miks mitte. Aga telkmantel - see asjandus jäägu sõjaajaks (saingi selle Kaitseliidust).

Hiiumaa TET kokkuvõetuna

Kui telkmantel ja lõputud liivateed (vabandust, aga neid oli liiga palju) välja jätta, siis Hiiumaa TET’i pean üheks äärmiselt meeldivaks mälestuseks. Tegelikult ei. Las need liivateed ja öine vihmakäes toimetamine jäävad ka sisse. Lisavad vürtsi. Aga sõita on Hiiumaal megatore, rajad on head, loodus on ilus (ma ei teadnud, et Kõpu poolsaarel on isegi natuke mägede-moodi maastikku). Hiiumaa rannad – kilomeetrid valgeid liivarandu – ja ei ühtegi inimest. Mitte ühtegi hingelist mitte kuskil.

*Tõesti - kiitus neile, kes selle raja tegid. Vaated ja rajad/teed on superilusad.*

Hiiumaa on paras tervik, on olemas algus ja lõpp, psühholoogiliselt meeldiv „ära teha“. Suure kogemuse võrra rikkam. Kokku sõitsin kahe päevaga ca 390km, millest 40 km Sõrust tagasi Heltermaa sadamasse ning asfaldil ülesõidud veel maks 30 km. Järgi jääb 320 km. Millest võibolla (pakun tunde järgi) 180 on kruusateed ning ülejäänud 140 jaguneb liiva ja metsateedeks. Usun, et ca 30 km liiva võib julgeks pakkuda...? Vbolla eksin, sest aega kulub sinna meeletult. Aga kujutage ette ca 120 kilomeetrit ülimõnusat looklevat, üles-alla käivat metsateed! See on parim rada, mis olla saab. Ja keegi on teinud ära töö ja selle tervikuks vormistanud. Ole ainult mees ja vaata joont kaardil. Supernauditav sõitmine.

Mõned tähelepanekud (panen enda jaoks kirja, et järgmine kord teaksin):

Kotid tuleb pakkida nii, et jääks vabalt ruumi. Sest kui väga korralikult kodus pakkida (metsas tuleb see ju kõik lahti võtta) siis uuesti metsas seda tehes – siis jääb ruumi puudu ja asju üle. Ja see on probleem;
Täisvarustuses tsikkel käitub teisiti, kui tühi. Lihtsalt sellega tuleb arvestada, et ligi 30kg varustust (hinnanguliselt) muudab tsikli käitumist oluliselt. Unusta kohapeal kaapekaga ringipööramised! Esimene ratas kerkib maapinnalt oluliselt lihtsamalt. Rööpas sõitmine on oluliselt keerukam.
Matkal toidutegemisel tuleb olla ekstra ettevaatlik. Kõik riistapuud püsivad õrnalt tasakaalus, aga on piiri peal. Keev vesi võib kergelt näppudele sattuda. Ja see pole meeldiv. Aga hommikune omlett värskes õhus on superhea. Parem, kui kodus.
Ole valmis, et juhtuda võib igal hetkel, mida iganes. Näiteks oli mul istetool (rauast jalgadega) kinnitatud matkakoti külge, lisaks kinni seotud. Esimene päev ta seal püsis. Aga teise päeva Kõpu liivalõigul otsustas sealt maha kukkuda ning otse kodaratesse. Kuulsin liiga valju heli (üle puunoti sõitmise heli on teine) ning õnneks taipasin kohe tagumise piduri blokki vajutada. Mu istetool oli kapitaalselt end tagumise ratta ja kodarate vahele kiilunud. Ise liiva sees. Kümme kilomeetrit ühes ja teises suunas on tühjus. Tsiklit liivas ei liiguta, kui ratas on blokeeritud. Päike paistab lagipähe. Higi voolab silma. Korraks oli ärev. Bensukraan kinni ning tsikkel külili, pagasile toetuma. Nii sain tagarattalt kaalu ära, ja kuidagi jõnksutades liikuma ning nüüd juba tooli jäänused kätte. Kartsin, et kodarad või velg on mõlgi saanud. Või rehv on puruks. Õnneks seekord vedas. Aga mida iganes võib juhtuda, mis iganes hetkel. Ole valmis selleks ja jää rahulikuks!

***

PS – tagasiteel laeval sai mu tsikkel kiita ühelt teiselt tsiklimatkajalt. Küsis:

„Kas TTR? Vändaga käima? Tean seda mudelit, väga hea tsikkel, väga hea.“

Veel küsis sama tsiklimees:

- „Kus käisid?“

- „Hiiumaa TET’i tegin.“

- „Kas kõik, liiva ka?“

- „Kõik“

- „Me ka käisime TET’il aga kõike ei teinud. Tubli!“

Galerii: