Crash. (… and update after)
Kui eeldaks, et mootorratturi päevikust saab lugeda kukkumisest koos motikaga, siis me olime nii osavad, et suutsime tskli ilma juhita vastu maad visata. Auto tagant, liikuva treileri pealt.
Päev algas ilusti. Õigemini juba eelmine õhtu oli ilus. Puhastasin tsikli Hiiumaa porist ning tegin seda hoolikalt. Väga hoolikalt. Õlitasin kõik ära, käisin üle kriitilisemad poldid ja mutrid ning tegin väikse proovisõidu. Et kõik oleks valmis tänaseks hommikuks. Nimelt täna pidime kolmekesi minema Tõdvalt edasi TET’i rajale. Pärast Hiiumaa päeviku lugemist võttis minuga kontakti vana klassivend Eric, kes lubas kampa lüüa. Ericul oli kunagi Jawa 350. Tol ajal oli mul IZ. Pääskülas mööda Päikese puiesteed ja Suvila tänavat me nendega kihutasime. Ja igalpool mujal ka.
Nägin eile korralikult vaeva, et kõik puhtaks ja ilusaks teha.
Ühesõnaga kell 9:50 olin Jaagu juures ning Jaagu tsikkel oli juba peal. Tema sellel Temared Moto 3 treileril. Jaagu oma oli paremal pool. Minu tsikkel läks vasakule poole.
Nüüd ma räägin sellest Temared treilerist. Etteruttavalt – see treiler on crap.
Loomulikult saab kuidagi sellega hakkama. Iga asjaga saab kuidagi hakkama. Loomulikult pole treiler süüdi, et mu tsikkel selle pealt maha kukkus. Oleks pidanud paremini kinnitama. Kes süüdi – ise. Loomulikult. Aga loomulikult saab ka välipeldikus asjad aetud. Kehva on, aga saab! Tuleb lihtsalt vastavaid töövõtteid kasutada! Ehk mis ma tahan öelda – kuidagi saab kõik tehtud. Aga ma selgelt ei teinud kõike, mida oleks pidanud tegema, arvestades, kui s***t on see treiler. Enda arvates tegime, aga tegelikult ei teinud.
Milles peituvad selle treileri põhilised puudused:
Kui lükkad tsikli peale, siis paremale poole saad selle üksi kinnitatud. Sest su tsikli jalg käib vasakule alla ja toetad treila peal jalale ja kinnitad. Aga kui üks tsikkel on juba ees (paremal), siis teine tsikkel läheb vasakule, right Sherlock? Kuid vasakul pole ruumi, et vasakul pool asuva jala peale toetuda. Jalg ripub üle treileri ääre.
NB! Esiratta hoidja tsiklit üleval ei hoia. Need on mingid arusaamatud torud seal lihtsalt. Laiad sellised. See tähendab, et kui pead vasakule renni tsikli üksi peale panema, siis pead kinnitama / hoidma samal ajal. Ja seisvatel tsiklitel on teatavasti kange tahtmine ükskõik kumbale poole ümber kukkuda. Ning see rihmadega pusimine ja õlaga tsikli üleval hoidmine on korralik akrobaatika. OK. Aga kui sellega saab hakkama, siis tuleb järgmine punkt.
Äärmised (vasakul asuva tsikli vasakul pool ja paremal asuva tsikli paremal pool) mootorratta rihmade kinnituskohad treileril on tsiklile ülilähedal. Ehk absoluutselt ei teki jõuõlga/nurka, mis turvaliselt tsiklit hoiab. Kuna need kinnituskohad on ülilähedal, siis pead avaldama suurt survet amordile ning rihmad megakõvasti kinni panema. Sest tsikkel teatavasti pole jäik. Amordid annavad järele ja seetõttu tsikkel liigub vasakule-paremale teatud ulatuses. Sisuliselt pead esimese porilaua vastu ratast vajutama! Ja siis sellises pinges reisima oma tsikliga. Ebanormaalne.
Kõik kinnituskohad treileril on teravad (augukujulised, seest teravate servadega). Ehk üksi rihmaga pole võimalik läbi augu kinnitada. Kord oli nii, et Viimsi-Luige (lühike ots!) napilt pääsesime – treileri kinnituskohad olid rihmadest pea-aegu läbi närinud. Ühesõnaga vedas meil. Sest juba tookord palju ei puudunud, et tsikkel oleks pudenenud maha.
Need 3 punkti teevad selle treileri kasutamise äärmiselt ebamugavaks ja ka ohtlikuks. Pead korralikult läbi mõtlema ja üledimensioneerima, kui tahad sellega kahte tsiklit vedada.
Nii. Ja selle viimase, kolmanda punkti vastu täna rohtu üritasingi leida. Võtsin kodust spetsiaalsed konksud, mis treileri külge panna (metall metalli vastu), et läbi ei lõikaks (konksude teisel pool on ümar koht rihmale).
Teoorias ilus! Konksud treileri aukudesse, rihmad läbi ja rihmad tsikli külge. Jaak vajutas esimese amordi (tugevalt) sisse ning mina pingutasin samal ajal rihmad.
Teoorias on kõik korras, right?
Lisaks sidusin esimese ratta selle rattahoidjana mõeldud toru külge.
Aga mis siis juhtus?
Juhtus see, et tehes (vbolla pisut järsemat, kui tavapärane, ikka tuleb ette, eks) möödasõitu ühest veokist (möödasõitu alustades vasakule poole pöörates), vajus tsikkel oma raskuse jõul paremale. Meenutame, et tsiklit vasakult hoidis kinni sisuliselt tsikliga paralleelselt olev (olematu jõuõlaga) rihm. Tsikli paremale poole avaldatud surve tõttu ja olematu jõuõlaga rihma tõttu vajus amort sisse ja see võimaldas tsiklil kalduda paremale. Aga selle peale lõtvus tsikli paremal asetsev kinnitusrihm ja konks tuli pesast välja. Ning möödasõidu lõpetades (ehk tagasi paremale pöörates) vajus tsikkel juba hooga vasakule, kukkus treilerist välja, vastu maad ning jäi esimese kinnitatud ratta külge rippuma. Lohises meil selliselt kõrval mõnikümmend meetrit ehk niikaua, kuni saime tee äärde tõmmata.
Selline lugu juhtus.
Võite aimata, kui valus seda näha oli. Olles kuude kaupa tsiklit ehitanud, üritanud viimase, kui detaili korda teha, et oleks hea (ja oli hea!), siis nüüd lihtlabaselt kukutan oma hoolitsetud ja armastatud tsikli vastu maad puruks! Korraks oli nii paha tunne, et süda läks reaalselt pahaks.
Loomulikult tuli Ericule helistada, et sõit jääb ära. Jaak tõi mu koju ära.
Mis katki läks?
Lenks oli kõver – lenks keeras paremale, ratas vaatas vasakule. Esimese velje peal oli muhk. Spidokat hoidev plastikarmatuur oli kildudeks. Tagumine suunatuli puruks. Tagumisel rehvil on lõige, mis õnneks pole läbini lõige. Barkbustersi käekaitsmed on äestada saanud. Nagu ka sidurihoob ning tagumine pakiraam.
Ehk esimene pilt oli nukker.
Kuna mul oli pool päeva võetud vabaks, siis ma asusin kohe asja kallale. Ma ei suutnud vaadata minutit ka seda katkist tsiklit ning ilma sõiduriideid seljast võtmata, hakkasin tööle.
Nüüd õhtuks, kui neid ridu kirjutan, võid tõdeda – asi pole nii hull, kui paistis ja kui hull oleks võinud olla.
- Kõigepealt võtsin kogu esiosa lahti / paljaks. Et oleks võimalik hinnata, et mis ikkagi on juhtunud.
- Amortid lasin „lahti“, esimese thru-axle kinnituspoldid lasin lahti, väänasin lenksu sirgeks ning keerasin kinni. Tundub, et sai sirgeks.
- Esimese rehvi lasin tühjaks ning lihtsalt tagusin suure haamriga muna „tagasi“. Ratas ei keerle 100% perfektselt sirgelt (aga keerleb ilusti vabalt ja 99% sirgelt ehk muhk annab endast minimaalselt märku), aga minu hinnangul on täiesti ok. Mõni millimeeter on „kaheksas“. Aga ma arvan, et saab sõita.
- Motonetist käisin juba läbi ja ostsin uued suunatuled. Need ootavad külgepanemist. Ostsin kõige labasemad.
- Spidoka liimisin kahe-komponentse mingi nn profiliimiga kokku tagasi.
Kokkuvõttes võin tõdeda, et vist saan korda ja vist isegi üsna kiirelt. Vist.
Tõeliselt tänulik tuleb olla kahele komponendile – Barkbustersi käekaitsmed ja pakiraam. Sest need on õhemaks lihvitud. Aga näiteks tagumine plastik osa – puutumata. Mootori osad – puutumata. Jalarauad – puutumata. Sidurieebel sai lihvida, kuid tundub, et minimaalselt ja ei vaja vahetust.
Käima tsikkel läks paugust, tuled kõik töötavad, sõidab 100% sirgelt. Käed lahti sai sõita vabalt ja ei kaldunud kuhugi poole.
Panen ta nüüd peatselt kokku tagasi ja loodan juba järgmine nädal jätkata plaani, mis täna tegemata jäi. Kuna see kukkumine toimus sisuliselt olematu kiiruse pealt ning mitte pauguga, vaid painutades - siis suuremat kahju ei sündinud.
Mulle meeldib nii mõelda, et väiksed õnnetused tulevad meie ette selleks, et ära hoida suurem kahju. Küllap õnnestus end täna säästa millestki, mis oleks oluliselt suurem kahju olnud.
Aga nendele poolakatele, kes selle treileri on meisterdanud, tahaksin küll „tervitused“ saata. Ma olen 100% veendunud, et mitte keegi neist disaineritest ei kasuta seda treilerit isiklikult.
Treiler tundub lihtne asi, aga tegelikult on palju nüansse. Tean, sest ehitasin oma pojale (ta on purjetaja) labasest paaditreilerist sellise, et ta saaks Laserklassi suhteliselt suurt võistluspaati üksi peale ja maha võtta ning ära pakkida ka kõik mastid ja purjed.
UPDATE: Oktoober 2022
Olen nüüdseks sõitnud taas palju kaasa arvatud Saaremaa TET’i, millest sõber Jaak kirjutab siinsamas blogis. Tegelikkuses tuleb tõdeda, et minu emotsioonid olid suuremad, kui see crash väärt oli.
Usun, et kuna kukkumine treilerilt toimus tehes tagasipööret, siis esiteks oli hoog väga väike + kukkumine ei toimunud pauguga. Tsikkel oli siiski kinnitatud ning pigem vajus külili > siis lõppkokkuvõttes ei juhtunudki midagi erilist. Kõik toimib, nagu enne ning toimib eeskujulikult. Sõita on puhas nauding ning ka visuaalseid märke ei näe, kui neid just luubiga ei otsi.
Ehk õnneks läks kõik hästi ja hoolitsust näinud TTR on tagasi täie tervise juures ilma tüsistusteta.
