Maardus. Tsikliga esimest korda.
Jaak pani motika kärule ja sõitis Lõuna-Eestisse. Ning siis helistas iga natukese ajatagant ning raporteeris, kui ägedad rajad seal on. Selle peale ma muidugi ei saanud teha muud, kui panin riided selga ja läksin sõitma.
Suures plaanis on olemas kahte sorti sõite. Kuskilt kuhugi sõidud. Ja siia-sinna sõidud teatud piirkonnas. Kuna mul puudus pikem plaan, täna läks käiku variant nr 2 ning lihtsalt läksin. Üks mõte oli liikuda linnast välja ning kuskil siledamal heinamaal wheeliet harjutada. Olgu öeldud, et seda sain ka vahepeal teha.
Läbi Viimsi metsade jõudsin Maardusse. Teatavasti on Maardu külje all enduro rajad. Rattaga olen seal väga palju sõitnud. Minu üks ja ainus kolmapäevakute üldjärjestuse võit on sealt radadelt. Aga tsikliga polnud enne käinud. Kuna minu tsikli külje peale on ka „enduro“ kirjutatud, siis keerasin sisse. Esimene katse oli naljakas: keerasin metsaalla kohast, kus nö päris-enduuro sõitjad omad autod pargivad ning kohe oli pidur! No-no. Siit ma nüüd kohe, niimoodi külmast peast küll alla ei sõida. Ukerdasin end 180 kraadi ringi ning lootsin, et leidub ka midagi kergemat. Ja leidus!
Tegelikult on uskumatu, kui palju radu leidub otse Tallinna külje all! Risti-rästi on terve metsa-alune radu täis. Ma päris kindel pole, kuid tundub, et ka see Maardu küljealune on kunagine karjäär, kuna vaevalt, et Põhja-Eesti loomulikult nii üles-alla käib. Aga tunnistan, et see oli „my-cup-of-tea“. See single-track, mille ma leidsin oli väga pikk. Ja täiesti sõidetav. Loomulikult oli keerulisi kohti. Loomulikult oli nahk märg. Ei midagi lihtsat. Pidev töö ja lõõtsutamine madalal pulsil. Kiirus puudevahel mind ei paelu. Pigem sujuv liikumine. Jah, teinekord on tarvis kiirust, sest kiiremini pöörlevad rattad = parem tasakaal. Aga ei midagi hullumeelset. Radu on Maardus nii palju, et step-by-step hakkasin võtma ka mõnda tõusu ning mõnda laskumist. Aga pea oli külm ning kuhu tundus, et ei tihka peale lennata, seda ka ette ei võtnud.
Lõpuks sain metsast välja ning Peterburi maantee alt läbi teisele poole vanade karjääride vahelistele “poolsaartele”. Leidsin samuti värskete motojälgedega raja. Samuti väga mõnus kulgemine. Vahel tehniline, vahel sujuv vooglemine puude vahel. Järjest eemale tsivilisatsioonist, järjest tööstuslikumal maastikul. Mõttes lootsin, et see on ikka ring. Vahepeal oli raja ääres üks suht-kapitaalne telgilaadne „elamu“. Kindlasti ootab ees mingi lõks, kuhu ta mootorratturid sisse kukutab ning õhtul lõkkel motikamehe konte küpsetab... Kolp lendab alla karjääri. Homme on tsikkel jupikaupa osta.ee’s üleval. Huvitav, mitu laipa need karjäärid endas peidavad.... sellised mõtted tulid pähe.
Kindlasti ootab ees mingi lõks, kuhu ta mootorratturid sisse kukutab ning õhtul lõkkel motikamehe konte küpsetab... Kolp lendab alla karjääri.
Seda ma ei teadnud aimata, et paar maasikat ootavad mind veel ees. Sõidan, sõidan – järsku suht kitsas, kividevaheline, järsk ja sügav laskumine. Korra peatusin, aga ei – tunne oli hea ja alla ma sõitsin. Siis tuli pähe – aga mis siis, kui ees on veelgi raskem koht? Ma ju ei saa tagasi. Üles sealt, kust just alla olin tulnud, oleks olnud minu hinnangul väga riskantne. Paremal on karjäär (vesi). Vasakul on paks mets. Kuidas ma siit ära saan?
Loomulikult see „raske koht“ ei lasknud end kaua oodata. Järsult alla ja kohe üles. Üles pikk, väga järsk ning vahepeal siledatel kividel lõik, mis tagarattalt pidamise võtavad. Elav ettekujutusvõime lõi silme ette kaks stsenaariumit. Esimene: poole peal kaob pidamine, kuna tagumine ratas ei leia ca meetripikkusel siledal kivil pidamist, käin külili ning libisen hooga alla tagasi. Teine: lähen liiga suure gaasiga peale, liiga järsust tõusust, mis tõstab esiratta taevasse ja kukun tagasi alla, suure mitmemeetrise kaarega ning jään ise tsikli alla. Ei. Need kaks stsenaariumit olid minu oskusi arvestades liigagi realistlikud.
Õnneks oli sellest olukorrast tee välja. Mitte tagasi, mitte edasi, aga küljepeale. Sõitsin küll alla „põhja“, aga mitte otse üles, vaid ukerdasin end 90 kraadi paremale ning läbi põõsaste ja üle ja läbi väiksemate puude sain „mäele“ tagasi ja seega ka tagasi rajale. Tuleb nimetada, et keegi polnud sealt enne sõitnud ühtegi jälge seal polnud. Ehk kõik, kes seda rada kunagi sõitnud, olid läinud otse üles. Respekt.
Seal teiselpool on ka head rajad.
Tervikkokkuvõte:
a) kui elad Tallinnas / Harjumaal, siis sõitma õppimist soovivale mootorratturile on lähedal olemas suurepärased võimalused. Kedagi ei sega, raskusastme valid ise. Ideaalne. Võib minna ka üksi, kuid siis tuleb pea külmana hoida. Piire / limiite üksi katsetama minna tundu mõistlik. Aga olles veetnud seal päeva, tuled tagasi tuntavalt parema mootorratturina.
b) Husqvarna 701 Enduro sobivus sellistele radadele: see tsikkel ei ole kindlasti nende väheste inimeste mõistes, kes päriselt hard-endurot sõidavad, nö päris-päris enduro tsikkel. Aga tavalistele inimestele – nagu mina – on see väga enduro-võimeline. 7-korda jõudsin mõelda, et World Raidiga siin ei sõidaks… Aga sellega, küll ja veel.
Enduro, endurance – selle sõna kõige õigemas tähenduses üldse. Pikk, rahulik, vastupidavusele orienteeritud. Olin kokku 5h sõidus täna ning enamuse sellest sõitsin endurot. Paremat endurance-trenni on raske välja mõelda.
