Back on track. Yamaha Tenere World Raid.
Vaatasin, et minu (Jaak on selgelt aktiivsem olnud) viimasest sissekandest päevikusse on möödunud 3 kuud ja 9 päeva. Selgelt liiga palju. Siiski, see aeg pole olnud mahavisatud. Tehtud on nii mõndagi. Reisisime Sveitsis, Prantsusmaal ja Saksamaal ning tegime rattatreeninguid koos legend Christoph Sauseriga. Sõitsime Muhu- ja Saaremaa TET’i. Ning last but not least – andsin sisse tellimuse uue Yamaha Tenere World Raidi tellimiseks.
Les Gets ja MTB XCO MM
Kõigepealt Sveits-Prantsusmaa-Saksamaa. Ma arvan, et see sobib siia päevikusse, kuna tegemist on ühelt poolt kahel rattal sõitmisega (jalgratastega) ning teiselt poolt mootorite abil sõitmisega (autodega).
Teel Avoriaz’i poole. Kusagil taamal on Les Gets.
Kuna meil autod seisavad Saksamaal, siis lendasime Frankfurti ning sealt mööda maad võimalikult odava rendikaga edasi (ca 150km Dauni, väike linnake Nürburgringi juures – seal seisavad meie autod). Odava seepärast, et see rendikas jäi meid ootama ligi kaheks nädalaks, aga maksta tuli ju iga päeva eest. Aga see mini-Renault tegi oma tööd hästi ja kohale me saime. Saime ka tagasi.
Autod olid ettevalmistatud meie hea sõbra Ralf’i poolt eeskujulikult, nagu alati - puhtad, kontrollitud (minu autol näiteks vajas vahetust aku) ning sõitsime läbi Saksamaa ja Sveitsi alla Prantsusmaale, Les Getsi. Aga me mitte niisama ei sõitnud, aga üritasime leida võimalikult huvitavaid teid. Les Gets’is elasime kaasa Janika Lõivule ning olime tunnistajaks, kuidas Nino Schurter tuli 10. korda maailmameistriks. Ma pole Nino fänn, pole seda kunagi olnud, aga see on sedavõrd suur saavutus, et tuleb imestada ja tunnustada – ta on erakordselt töökas, erakordne talent. Naistest tegi puhta töö kohalik Pauline Ferrand-Prevot – samuti erakordne naine. Esiteks näeb ta tippsportlase kohta väga hea välja ja teiseks näiteks ainuüksi käesoleval aastal on ta võitnud XCC XCO ja XCM’i ja tagatipuks veel ka esimest korda peetud graveli MM’i. Talent taas. Sümpaatne seejuures. Aga Janikast oli kahju. Ta oli nii heaks tulemuseks valmis ja valmistunud, kuid XCC sõidul üritas ta põlvega kivi purustada, aga kivi oli seekord tugevam ja MM tuli lõppenuks lugeda ja Janika sõitis ära koju arsti juurde.
Sauser on endiselt tippvormis
MM’i külastuse ajal saime kokku vana sõbra, MTB-maailma absoluutse legendi Christoph Sauseriga. Tegime koos trenni, sõime õhtust ja lobisesime maast, ilmast ja kohviubade röstimisest (sellest viimasest eriti põhjalikult). Vinge tüüp. Ning veel praeguses „vanas“ eas – supervormis. Ma andsin endast kõik (päriselt), et mägedes tal järel püsida. Tahtejõuga püsisin sabas. Mahajäämine polnud lihtsalt optsioon. Aga ei jäänud ka. Mis oli veel eriline – alla (mägedest) sõitmise kiirus. Ma pole oma gravel-rattaga elu-eales nii kiiresti nii tehnilist teedpidi alla sõitnud. Ehk avastasin, et nii on üldse võimalik, et ratas ei lähe katki ega maoli ei anna. Kõige rohkem õpib, kui Sul on head eeskujud.
Sauser esindab tänapäeval oma röstikoja värve: Horizonte Coffee Roasters. Saime ka põhjaliku röstikoolituse.
Väärib kindlasti märkimist, et Lets Gets’i MM’il ööbisime sellises kohas nagu Avoriaz. Täiesti crazy hotellikkompleks, mis on ehitatud ca 1600m kõrgusele, kus autod tuleb jätta hotellist kilomeetri kaugusele (sest linnakus sees liigutakse talvel saanidega ja kelkudega ning suvel jala ja rattaga) ja mille arhitektuur on täiesti ainulaadne. Sellest võiks lausa omaette peatüki kirjutada. Küllap on kirjutatud. Googeldage. Aimu annab see, et 60-70ndatel peeti seal aastaid järjest ulmefilmide festivali, mis oli kuulus kogu maailmas. Sellises 60ndatel loodud keskkonnas õhtuti lobby’s mõne klaasi viskit juua oli nauditav. Mulle Avoriaz väga meeldis ning plaan on minna ka tagasi.
Mägede rüpes ja ca 2000m kõrgusel asuv väga huvitava arhitektuuriga Avoriaz.
Les Gets on mulle erilise tähendusega kohake. Nimelt külastasin (koos sõprade Rivo Saarna ja Jaak Ennustega) Les Gets’i ka aastal 2004 ehk siis 18 aastat tagasi. Samuti käisime vaatamas XCO MM’i (vahepeal pole seal MM’i toimunud. Ehk nüüd ja toona – 18 aastat tagasi). Seal kohtusin ja sain tuttavaks Christoph Sauseriga ja see kohtumine literally muutis tervet minu edasist elukäiku. As simple as that. Ja fun fact – 18 aastat tagasi, meie silme all võitis Nino Schurter oma esimese maailmameistritiitli. Seda siis juuniorina. Ning täna siis jälle. Oma 10nda.
Juba resolutsioon reedab, et see on 18 aastat vana pilt. Ehk siis Les Gets, 2004 ning vasakult: Rivo, Christoph, Sulev ja Jaak.
Sveitsi mäekurud
Edasi viis meid tee läbi Sveitsi kurude: Susten, Grimsel, Furka. Kõik legendaarsed. Kõik autosõiduks loodud. Mis seal salata mind häirib vähesel määral, et kui mainstream on tänapäeval neid teid sõita. Pilte Belvédère’i hotellist leiab igast Instagrammi kanalist. Ning neid sõite esitletakse siis kui erilisi saavutusi. See pole mingi saavutus need kohad läbi sõita soojas autos, kui autot, pagasit ja reisijaid veab üles mõnisada hp’d. Anna vaid gaasi ja naudi kurve. Jalgrattaga oleks teine lugu. Nagu siis, kui ütlesime Sauserile, et lähme sõidame need mäegurud läbi, ta ütles õhinal: „By bike?“ Ei, autoga... Sauser: „oh no – its so much better by bike.“ Ma absoluutselt 100% nõustun temaga. Aga kommertsialiseerumisele vaatamata – need teed on tõeline „drivers paradise“ ja vaated on ilusad. Isegi väga ilusad.
Jah, Belvédère hotell. Jah, seal filmiti Goldfinger. Ei, see pole nii tühi ja ilus. Puhta foto saamiseks pidin ootama 10 minutit. Seljataga on rahvas ja paar putkat, mis nänni müüvad.
Tagasi Saksamaale
Tee viis meid tagasi Saksamaale ning tahaksin lihtsalt märkida ühe märksõna – Black Forest ning gravel rattarajad. Saksamaa on täis ideaalseid suurte kõrguste vahedega gravelradasid. See kõik on absoluutselt vaimustav. Ja „peidus“ pinna all. Sest kes ikka läheb Saksamaale seiklema metsa rattaga. Saksamaa on ju all about Mercedes ja BMW ja Berliin ja Frankfurt City. Aga Saksamaa on so much more tegelikult.
Ja odavam, kui Sveits. See tuleb lihtsalt ka ära mainida. Sest kui jõudsime pikalt Sveitsi tiirult tagasi Saksamaale, istusime Baden Badenis superilusas kohvikus kesklinnas pargi ääres, jõime jahedat valget veini – see kõik tundus lihtsalt NII odav. Võrreldes Sveitsiga muidugi.
Yamaha Tenere World Raid
Aga tuleme tagasi mootorrataste teemasse.
Miks siis selline otsus. Tuleb tunnistada – see polnud kerge otsus. Ma isegi kirjutasin meie väiksesse sõprade gruppi (pärast meie Saaremaa TET’i) sellise küsimuse:
Ning jutt arenes edasi nii: Urmase vastus ja minu vastus omakorda Urmasele:
Ning otsus oli sündinud:
Ehkki ma juba ütlesin tegelikult kõik ära, proovin selle mõttekäigu veelkord võimalikult lühidalt kokku võtta:
Uus Tenere leiaks minu sõidusoovide puhul kõige enam kasutust, on nendeks eeldatavasti kõige mugavam ning last but not least – on piisava maastikuvõimekusega, mida Tenerel on minu oskuste juures kindlasti rohkem kui küllalt.
Ma olen tehniliste radade inimene. Rattamaailmas olen ajanud Eestis pikalt ja järjepidevalt seda rida, et rajad peavad olema võimalikult tehnilised. Olen mitmeid ja mitmeid kordi organiseerinud Eesti Meistrivõistlusi XCO distsipliinis ning võin öelda, ja ma usun, et paljud nõustuvad sellega, et meie korraldatud võistlused on olnud teerajajad tehniliselt keerukate radade loomisel Eestis.
Seepärast ootan ka tsiklilt kergust, mängulisust (sai ju valitud ka TT600R just seepärast).
Aga pärast Hiiumaa „all alone“ reisi leidsin, et see on see, mis mulle tegelikult meeldib. Ehk adventure, teel olemine. Lootes, et tee on tehniliselt keerukas loomulikult. Lootes, et teel on takistusi, mis nõuavad pingutust ja osavust. Seepärast sai valitud Tenere, seepärast sai valitud just World Raid versioon.
PS – võimalik, et tulevikus pean siiski hankima ka kerge enduuroka. Kuigi annan aru – see ala on minusugusele siiski ohtlik. Paar korda olen oma TTR’ga Männikul käinud. Väga nauditav. Aga teisel korral tulin tagasi põlvesidemete korraliku venitusega. Jumal teab, mis oleks juhtunud, kui mul poleks olnud Asterisk’i jalakaitsmeid. Kardan, et tsiklisõidu isu oleks kadunud pikaks ajaks. Täna on 2 nädalat möödas ja juba saan sörkida...
Männikul nautlemas. Enne, kui suutsin pikali visata.
