Talvel sõitmine, ... its fun they said!
Aga ei ole! Kogenud motohundid andku mulle nüüd andeks, kuid talvel megapaksus lumes ukerdamine on kõike muud kui fun. See on võitlus. Ei, Võitlus (suure tähega).
Ma arvan, et ma teen midagi valesti. Variant üks – valisin vale raja. Variant kaks – valisin vale ilma. Emba-kumba, sest täna, mil esimest korda Männiku ringi praeguses tohutult paksus lumes läbisin, oli pärast selline tunne, et antagu mulle nüüd palun mingi medal või midagi. Sest see oli sõnaotseses mõttes – väga väga raske.
Mis siis rasket oli? Esiots ujub sellises ulatuses, et juhtida on praktiliselt võimatu. Liiv? Liiv (ükskõik, kui paks ja pehme) on walk-in-the-park nii paksu lumega võrreldes. Üritad olla püsti peal, raskus taga, korralikult gaasi... ei see ei aita midagi. Ainuke koht, kus saab normaalselt sõita, on sile pinnas ja selline lumi, kus pole ees ühtegi jälge. Niipea, kui on lume all vaalud, kui on mingi jälg ees – edasiliikumine on väga keeruline. Männiku lained näiteks – oioi.
Tsikkel saab tohutut valu. Ma läbisin täna ca 30 km, kui mind väga huvitaks, et kui mitu km läbis tagumine ratas, kui ta all ringi poleks käinud. Ma arvan, et 200 km.
Ootamatusi on palju. Järsku hakkab kalduma vasakule-paremale – see on ennustamatu. Vedu tekib taha ootamatult ja hetkega tahab esiotsa üle tõsta. Hetk enne oled pingutanud kolmanda käiguga ja kõrgete pööretega ning vaevalt edasi liikunud. Samuti vedu kaob ootamatult.
Saapad / jalad muutuvad nii raskeks, et sõidu teises pooles hakkasin tundma, et lihtsalt ei jõua enam saapaid tõsta peg’dele. Jalg alla / üles – sellist liigutust tegin vähemalt 10 000 korda selle 2,5h jooksul.
Iga väiksemgi tõus tähendab tohutut piina tsiklile ja loomulikult maksimumi lähedal olevat pingutust endale (et hoida suunda otse ja mitte hoogu kaotada).
Hoolimata sellest, et üle keha oled märg ja on palav, hakkab tagumikul külm. Sest sadula peale tekib kiht lund ja sellel siis olulise osa ajast istud.
Seljakotis olev vedelik jäätub ära. Juua ei saa (ok, selle peale oleks võinud enne ise mõelda ning jope alla paigutada).
Prillid jäätuvad siit sealt - mis tähendab, et enamus aega tuleb sõita ilma. OK, see pole midagi erilist, aga see valge lumi hakkab lõpuks silmadele. Enam ei seleta - kus on lumevaal ja kui sügav ta on. Kõik on ühtlaselt valge.
Ainukesed kohad, mis on lõbusad, on metsaalused, kus on vähem lund, palkide ületused, kus naelkumm saab end näidata. Neid kohti oli 3%. Ehk 3% oli tõesti lahe. 97% oli võitlus.
Tervikuna siiski olen rahul. Aga hoopis teistel põhjustel. Esiteks sain väga hea ja pika trenni. Teiseks on talvine loodus siiski väga ilus ning sellega selliselt otsekontaktis olla on tegelikult väga lahe.
