6 asja, mis vajavad harjumist
Taust: olen sõitnud kogu elu autoga. Igal aastal umber 20 000 km teedel ja lisaks ka ringradadel. Mootorratta selga istusin 2 kuud tagasi sisuliselt esimest korda elus.
Mis on kuus kõige rohkem harjumist vajavad asja kui “auto pealt mootorrattale hüpata”?
Suunatuli ei kustu ise ära. Olen nüüd ilmselt kokku sada kilomeetrit sõitnud asjatu suunatule vilkudes.
Tahavaatepeeglid on tsiklitel eriti ebaefektiivsed. Seetõttu isegi vahetasin need ringi Doubletake Adventure mudeli vastu.
Mootoriga pidurdamine on superefektiivne. Esimesed kuu aega jäin igal pool u 20 meetrit enne ristmikke pea seisma, kuna mootor pidurdab tsiklil nii hullult hästi.
Samas on muu pidurdamine suht keeruline. Jalgpidur läheb väga kergelt blokki (räägin kruusateedest-metsateedest). Esipidur aga tekitab looduses veelgi segasemaid tundeid. Autoga on lihtne hoogu taltsutada, mootorrattaga on see läbimõeldud ja peen tegevus. Isegi jalgrattaga on lihtsam pidurdada.
Jõudu on kohutavalt palju ja gaasi andes peab olema tundlik ja täpne. Autol võid enamus juhtudel gaasipedaaliga laamendada, üksjagu tihdusega saab pedaali ka põhja vajutada. Mootorrattal pole ma siiani kordagi gaasi põhja keeranud. Käelaba krambist olen tänaseks üle saanud. Alguses oli eriti keeruline.
Sõitmiseks ettevalmistus võtab tohutu aja. Põlvekaitsmed, riided, saapad, kindad. Tihti on mingid asjad kadunud ka. Täna käisin jalgrattaga sõitmas — olin hetkega riides ja valmis.
