XT600Z Ténéré taastamine. Protsess.
12 kuud. Jah, peaaegu.
9. juunil 2022 laadisin ühes Stockholmi äärelinnas selle suhteliselt õnnetus seisukorras Yamaha XT600Z Tenere kärupeale. Olin ta just ostnud 1370 € eest.
Stockholmi äärelinnas, kohe-kohe saab kärule pandud.
XT600Z Ténéré on selles mõttes eriline tsikkel, et ta tähistab ühe konkreetse ajastu lõppu. Ajastu, mis algas c a 15 aastat enne XT600Z’i ehk umbes 1976. Sellel aastal nägi ilmavalgust XT500 ehk „Die Urmutter aller Enduros“ (nagu ühes Saksakeelses väljaandes selle kohta öeldi). Ehk siis „kõikide enduurode ürgne ema“. Esimene Paris-Dakar võideti selle tsikliga 1979. aastal ning Ténéré (kindlasti pole see Teile uudiseks, aga mainin ära: Tuareg’i keeles tähendab Ténéré “kõrbe” ning ühtlasi on ka piirkonna nimeks lõuna Saharas) nime sai see tsikkel 1983. aastal. Ning minu loo peakangelane ehk siis täpsemalt mudel 3AJ oli viimane, mis oli ühesilindriline, õhkjahutusega ja ikka veel suhteliselt kerge tsikkel, mille derivaadid päriselt Paris-Dakaril võidu kihutasid. Ühe ajastu lõpp… õhkjahutuse ajastu lõpp… kergete sõiduriistade ajajärgu lõpp… Paratamatult meenutab 3AJ Porsche 993’e.
Repliik: tegemist on teise sarnase projektiga, mille olen läbi viinud nö A’st Z’ni. Esimene oli minu lapsepõlveaegne, esimeste töökogemuste saamise traktor T25 (tegin mitu suve sellesama traktoriga nii Kehra, kui Alavere põldudel heina kaarutamise tööd), mille samuti lasin renoveerida nii, et ükski mutter ega polt ei jäänud lahti keeramata. Kusjuures naljakas on see, et need kaks (T25 ja Yamaha) on täpselt sama ajastu masinad – mõlemad pisut rohkem kui 30 aastat vanad: T25 on 1991a toodang ning Yamaha 1989a.
Tagasi Yamaha juurde. Vaatan nüüd tagasi sellele teekonnale.
2022a mais sai võetud vastu otsus, et 2024 üritame minna Sandraidersile. Kaheaastane projekt. Kuuris oli rattaid küll, aga ei ühtegi neist mootoriga.
Niisiis leidsin Rootsist kaks motikat: TT600R (2003) ja XT600Z Tenere 3AJ (1989). TT on XT kergem ja krapsakam „vend“. Alguses oli plaan Marokosse TT’ga minna, olles installeerinud suure paagi. XT ostsin lihtsalt sellepärast, et see meeldis. Mõtteis oli, et ehk kunagi võtan ette selle taastamise protsessi...
Kõigepealt tegin TT korda. Tehniliselt tegin täiesti korda, ilu peale mõtlemata. Sõitsin sellega terve 2022 hooaja. Ega ilmaasjata ei öelda, et just see mudel – TT600R – on selle ajastu üks parimaid. Kerge, õhkjahutusega, vaid kickstarteriga. Toores.
TT600R on tõeliselt hea vanakooli enruurokas.
Aga süda tahtis teisiti. Mulle niivõrd väga meeldis vana Tenere, et ei saanud kuidagi lahti mõttest – tegelikult tahan just sellega Marokos sõita. Iga kord, kui TT’ga sõitmast tulin vaatasin räämas Ténéré’t.
Urmas Pahkma
Eesti on teatavasti väike. Paar telefonikõnet ning tuttavaks sain Urmas Pahkma’ga. Urmas on üks uskumatult hea mehaanik. Teeb oma koduses garaažis imeasju. Taastab, teeb uusi, kusjuures ka insenertehniliselt täiesti uusi lahendusi. Loomulikult on sellise tasemega mehel tööjärg ees pikk. Aga aega mul oli. Suvel leppisime kokku, et helistame sügisel. Vahepeal oli pärale jõudnud ka majanduskriis. Seetõttu oli Urmase hoov hõredam, kui tavaliselt. Ka mina pabistasin – suure majanduslanguse alguses ei võta ju etteteadmata kuludega projekti käsile.
Aga Urmas ütles – no too ta siia. Vaatame, mis saab. Hakkame vaikselt minema. Septembris ‘22 viisin tsikli Urmase juurde.
Seega terviklikuna oli plaan selge:
Sandraidersi tsikliks saab klassika – 1989a Yamaha XT600Z Ténéré. See saab eeldatavasti valmis kevadeks 2023, mis annab võimaluse 2023 hooaja jooksul tsiklit korralikult testida ja 2024 Sandraiders eeldatavasti edukalt läbida.
Mahutrenniks ja harjutamiseks saab kaasaegne tsikkel > Husqvarna 701 Enduro, mille saamislugu on siin.
Eelnevaga seoses tuleb TT600R müüa, sest kolme tsikliga ma ei jõua sõita. 2022 detsembris müüsin TT maha ning saadud raha investeerisin vana Ténéré renoveerimisse.
Ja siin ma nüüd täna olen. Tõin tsikli Urmase juurest ja sõitsin oma väravast sisse.
Protsess
Urmas on supervend. Rahulik ja põhjalik. Suhtlesime pea igal nädalal paar kolm korda. Umbes paar korda kuus käisin Urmase juures garaažis ja arutasime asju. Urmas andis ülevaateid ja esitas küsimusi. Pidasime pidevalt nõu, kas teha nii või naa. Osad jupid tellis Urmas, osad tellisin mina. Vajaminevad osad saabusid igalt poolt maailmast... Austraaliast, Saksamaalt, Inglismaalt, Itaaliast.
Minu lootus oli, et tsikkel on väljast kehv aga seest hea. See lootus päriselt ei pidanud paika. Ta on ikkagi vana. Ja mitte ainult – ta on olnud kellegi asjatundmatu tüübi käes. Väga paljud detailid olid valesti kokku pandud. Surutud kokku, kuigi oli ilmsemast ilmne, et nii asjad ei käi. Ju lõpuks oli tsikkel, mis on üldteada selle poolest, et see ta on pea purunematu, siiski järgi andnud ja seisma jäänud. Mind ootama. Mind ja Urmast, kes me tõesti andsime endast parima, et ta uuele elule äratada. Sõna otseses mõttes inside-out.
Urmas võttis tsikli täiesti pulkadeks lahti. Mis andis värskendada, värskendas, mis oli kindlasti tarvis vahetada, vahetasime. Nagu näiteks pöiad ja kodarad, pidurikettad, hammasrattad, piduriklotsid, kett, nukkvõlli kett, kõik raami, kiige ja rataste laagrid, plastikdetailid, nookurid, nukkvõlli kett, klapid, tihendid, karburaatoris tihendid, nõelklapp, düüsid, trossid, kõiksugu puksid, lenksulülitid, kogu juhtmestik jne.
Lisaks raam taastatud / värvitud, rummud taastatud värvitud, silindripea remonditud, pakiraam taastatud / värvitud, kõik mutrid ja poldid tsingitud (mis tarvis, vahetatud), amordid taastatud (simmerlingid vahetatud); klapi pesad solvendatud, tihendid vahetatud.
Kindlasti pole see loetelu siin lõplik. Järge oli keeruline pidada ka. Kõik, mis ette jäi, sai tehtud.
Viimaseks üllatuseks oli, et paak lekkis kondli kinnitusest, kui üle 15l kütust sisse valada. Urmas tinutas kinni. Rehvid said alla Motoze Euro Enduro 6 (taga 140/80-18 ja ees 90/100-21). Rehvivalik sai tehtud üsna agressiivne. Tunduks nagu, et seda tüüpi tsiklile sobiks a’la Anakee Wild tüüpi rehvid, kuid ma pidasin tarvilikuks 90% off ja 10% on-road tüüpi rehve, kuna mudas kukkuda ma siiski ei soovi. Pealegi mul on väga hea kogemus nende rehvidega Husqvarnalt.
Mis edasi?
Edasi tuleb sõita. Ma kindlasti ei kavatse hoida seda tsiklit muuseumi eksponaadina, vaid kasutan seda niipalju, kui võimalik sihipäraselt ehk sõidan. Ma ei lähe lõhkuma, ega piire kompama. Selleks on uus tsikkel. Aga tahan talle korralikkult „tööd anda“, sest pärast nii ulatuslikku renoveerimist kunagi ei tea, mis siiski järgi võib anda. Parem, kui need vaheamist vajavad sõlmed saaksin teada ja vahetatud 2023 hooajal ja Eestis, et olla täielikult valmis 2024 kevadel Maroko seikluseks.
Lõpetuseks veelkord suured tänud Urmasele! See on olnud vinge teekond. Ellu sai äratatud üks väga kehva tervisega tükike suurt ajalugu. Inimkonnale väike, aga minule on see olnud suur ja äge projekt. Nagu ütlevad sportlased: siit on nüüd hea edasi minna.
PS - selleks projektiks sai ka kiiver disainitud. Valgest Bell Moto3 kiivrist sai selline:
