Võrtsjärve Hard Enduro Rally 2023

Mõtteid, tähelepanekuid ja emotsioone elu esimesest võistlusest mootorratta seljas.

Kui väga suures plaanis kokku arvestada, siis olen osalenud ca 250-300’l rattavõistlusel (90% maastikul). Seda 20 aasta jooksul (1997-2017). Võimalik, et mõned ka hiljem. Sõidan siiani rattaga suhteliselt tihedalt, kuid numbrit peale pole enam tahtnud enam panna. Ehk viimane võidusõit on kauges minevikus. Mistõttu – kui nüüd päris aus olla – paar päeva enne üritust keris ärevuse korralikult üles. Ühelt poolt võistluse tavapärane ärevus (sellega olin tuttav), aga mis peamine – teadmatus. Ma väga lootsin, et tuleme lõpuni ära. See kindel soov tõi ärevuse teadvusse.

Otsus osaleda sündis paljuski tänu formaadile, milleks oli üks pikk ring. Sõber Ericuga (kes selle ürituse üldse avastas ja ettepaneku osaleda tegi) sai kokku lepitud, et sõidame rahulikult, alustame tagant ja sõidame suuremas plaanis koos. Kindel plaan on üks ja ainus – lõpetada.

Otsus tehtud ja minek. Üritasin kõiki rattamaailmast talletatud teadmisi meelde tuletada. Tsiklisõidu oskused on, nagu nad on – aga vähemalt muu, mis võiks vähegi kattuda, seda üritasin tuletada meelde ja ära kasutada.

Äratus 6:45. Korralik hommikusöök. Mis sest et ei taha. Peab. Asjad olid eelmisel õhtul juba kokku pandud. Kodust minek 7.30. Kaasas kahvel, pudel vett ja eelmisel õhtul Chi’st ostetud riis kanaga. Teise söögi aeg 9.30-10.00. Vastasel juhul oleksin võistlusel kindlasti nälga jäänud. Vett peale. Palju. Kunagi andis nõu Sigvard Kukk: „Kui enne starti on kusi valge – siis on ok“. Oli.

Kohal. Kummalisena tundus olukord kui jalutasin registreerima – mitte kedagi ei ei tunne. Rattavõistlustel tunnen kõiki... (no pea-aegu). Jalutad läbi platsi, pidevalt jääd seisma. Paar sõna selle, paar teise vana tuttavaga. Sellel üritusel olid kõik võõrad. Siiski, siiski – tagasi auto juurde jõudes nägin kunagist Pro Klubi kaaslast Risto Mäeotsa. Kui ta oli kuulnud, et päris esimene võistlus, oli kommentaar umbes selline: tegelt ka? Ja kohe siis sellisele? Mida iganes ta selle all ei mõelnud... ärevust allapoole see igaljuhul ei toonud. Risto läks võistlema, klass hõbe ja hiljem vaatasin koht 4. Kõva.

Koosolek. See oli mõnusalt chill. Korraldaja teatas paljudest viimase hetke muudatustest. Ükski neist ei kutsunud esile nurinat või muudmoodi rahulolematust. Rattavõistlustel oleks selline asi välistatud. Aga mulle meeldis selline pingevaba õhkkond. Täheldasin, et kui korraldaja rääkis mingist kohast rajal, lisades juurde justkui täiendavalt – „ei midagi hullu, ühesõnaga“. See tuli meelde jätta. Sest mäletan, kui ise kunagi Nõmmel XCO võistlust korraldasime ja tutvustavad klipid üles filmisime, siis lause „siin tuleb lihtsalt pea külmana hoida ja ei ole midagi hullu“ sai omamoodi stamplauseks. Seda öeldi siis alati kõige keerulisema kohapeal. Nii ka oli.

Sõit. Üks korraldaja viimase hetke muudatustest oli see, et kõik see rahvas pidi üle teepiirde saama. Seda kasutati siis võistlejate hajutamiseks. Toimis. Siit videost on näha, kuidas seda tehti. Me leppisime kokku, et aitame üksteist ning ei hakka omi võimeid esimesel 100-l meetril proovile panema ja ületama. Kui oskad 1-2, siis ei saa 3-4-5 vahele jätta ja kohe 6 peale minna. Eriti ebasobiv koht sellisteks eksperimentideks on võistlus.

Põhiline (võibolla 70% rajast) osa sõidust toimus väga kitsal metsasinglil. Turbaväljade ja mõne põllu ületamine lisaks. Ehk enamuses oli sellist, nagu TET’i sõites olin alati soovinud, et ette satuks. TET’il on seda vähe – siin sisuliselt ainult selline rada ongi. Metsasingel oli küllalt tehniline, kuid samas ma ütleks, et ei midagi hullu. Loomulikult keeruliseks teeb iga raja kiirus. See on teadmine rattamaailmast, mida üritasin pidevalt meeles pidada. Jah, oleks võinud ju üritada kiiremini sõita, tõenäoliselt oleks pisut saanud ka, aga kas sellel oleks olnud mõtet? Oleksin olnud väga pettunud, kui esimene enduro võistlus oleks tulnud pooleli jätta. Suurel kiirusel piisab lenksu või õlaga ka suhteliselt väikese puu taha takerdumisest, et olla maoli ja üritus oleks lõppenud sealsamas.

Eric Hints: “Pull juhus oli ka see, et kohe esimese singli peal oli äkki üks rattur sügaval augus. Selline 1,5m sügavune ja 2m küljega ruudukujuline auk ja tüüp oli ennast suutnud sinna koos rattaga sisse sõita. Aitasime tal ratta välja tõsta ja siis olime vist küll kõige viimased.”

Samas kogemusi lisandus iga kilomeetriga. Peatselt sain juba üsna täpselt aru, millise nurga all olevast ja kui suurest palgist ei ole mõtet üle sõita esiratast lihtsalt kergitades, vaid peab kindlalt 100% tõstma või siis pean seisma jääma ja üritama risti ületust. Varsti oskasin ennustada, et kui tõstan esimese ratta üle, siis olenevalt takistuse nurgast (tsikliga võrreldes), kui palju hüppab ja millal hüppab tagaratas palgiga risti ja siis üle (loodetavasti). Mida teeb samal ajal tsikkel ning kuhu peab täpselt hoidma, et ka siis tasakaal säiliks. Julgen väita, et maastikuratta kogemused on suureks abiks. Peatselt sain palju täpsemalt aru, mis asi on inerts ja kui suur see on (enam-vähem). Ja samuti sellest, et inerts on mu suur sõber.

Sõidu teises pooles, mil hakkas lisanduma ka väsimus, tekkis teatud mõttes „läheb, nagu läheb“ suhtumine, kui ees oli korralikum risuhunnik. Samas kogemusi oli lisandunud ning üldiselt läkski alati enam-vähem. Hoog on sõber, inerts on sõber, pöörlevad rattad on sõbrad (hoiavad tasakaalu). Minul on jõudu vähe (alati), tsiklil on jõudu palju (alati). Aga mul on jõudu suunata, väänata, kallutada, sidurdada, pidurdada, gaasi anda, keerata ja võimelda ette-taha-paremale-vasakule. Ole vaid mees ja pane need tükid ilusaks tervikuks kokku. Ennusta, mida ta teeb ja kuhu ta sind viskab, käitu vastavalt. Mõnikord (tegelt üsna tihti), kui see ennustus mööda läks, siis tuli tasakaalu hoidmiseks kasutada selliseid lihaseid, mille olemasolust ma teadlik kindlasti ei olnud. Kiirelt tuli otsustada, kas lasta kukkuda, või üritada püstiolemist säilitada. Sõna otseses mõttes väga ootamatuid kukkumisi tuli ette tegelikult vaid mõnel üksikul korral.

Turbaväljad olid lohutuseks, sest kiirus on suurem, järelikult läheneb finish kiiremini. Samas polnud see mingi puhkus, sest tähelepanu oli sama hõivatud, kui metsas. Korra õnnestus kinni jääda ka. See oli vale otsuse tulemus, mida kiiruselt ei jõudnud enam korrigeerida. Ehk korraga nägin ees tumedamat (niiskemat) laiku, täiega sisse ei julgenud sõita (vbolla oleks pidanud), gaas maha, raskus taha (et vähemalt esimene ots üle läheks), ja voila. Selles mõttes oli klaar, et tagaratas oli hetkega NII sees, et sain kohe aru – siin pole lootust ka. Tsiklilt maha, vasakule-paremale ja siis lohistasin tagumise otsa taas kandvale pinnale. Kokku kulus paar-kolm minutit kindlasti.

Teine kord jäin kinni raja kõige soisemas osas, kraavis. Tegin küll oma aruga targasti, kuid oleks saanud veel targemini. Eric tuli taga, tema juhatasin veel paar meetrit edasi, kust juba üle sai. Sellest kohast aitas Eric mind välja, üksi oleks olnud võimalik – aga suhteliselt raske. Edasine oli vast sõidu keerukaim osa – väga soine mets. Kinni sõitmise võimalusi palju. Ees oli korralik labürint. Hoian vasakule, vasakule, võimalikult vähem niiskele alale. Märkan, et rada, krt on kuhugi üldse kadunud... Ehk keeras järsku paremale ära? Võib-olla juba ammu? Niimoodi võib ju jumal teab kui kaugele valesti sõita ja äragi eksida, käis peast läbi. Risti parem pööre ja ca 100m pärast olin rajal. Vedas. Eric oli varem liikuma hakanud ning sõitnud osavalt ja paremaid valikuid, sest eest oli ta läinud.

Kolmas ja viimane kord õnnestus veel kinni istuda. Seda süütus kohas. Ümbrus oli kuiv ja soon tundus täiesti sõidetav ja üldse mitte sügav, kuid tegelt ta seda oli ja lõppes suure haljaks sõidetud risti juurikaga. Sinna alla tagumine ratas end kinni istutas. See viimane oli vast kõige raskem sikutamine. Aga võtsin rahulikult, tirisin natuke siit ja siis sealt ja välja ma ta sain.

Rohkem ma Ericut ei näinud. See näitab, kui oluline on mitte seista. Liikuda, liikuda, liikuda – kasvõi aeglaselt, aga liikuda. See on edu võti.

Samas kiiret mul ei olnud ning lõpp oli samahästi kui käes. Samahästi. Sest üks maasikas ootas veel ees – see oli Võrtsjärve muul. Kuld / Hõbeklass pidi muulipidi järvele ja tagasi sõitma. Meie ehk Iron klassi sõidumehed (ka Pronks) pidime sõitma vast kõige rohkem 30-50m muuli. Tegemist oli raja kahtlemata kõige raskema pingutusega. Väsimus oli peal, sõidetud oli 4 tundi.

Tegelikult ma olen korraldajatele väga tänulik, et see viimane osa sees oli. Kui sinna jõudsin, siis oli peakorraldaja ise ka kohapeal ja julgustas: „läheb nüüd!“. Ma vaatasin seda kivihunnikut ja korra mõtlesin – no kuidas kurat ma siit nüüd lähen???

Aga teha polnud miskit – tuleb lihtsalt peale hakata. Kuidagi saab. Kui õnnestub tagarattale vedu saada ehk esiratta ees ei ole mingit suuremat kivi – siis saab. Mootori jõuga, amortide jõuga, 20-30cm korraga. Aga saab. Peamine – mitte ise kivide vahele kukkuda, sest see oleks tundunud valus ja ebameeldiv. Ei kukkunud. Aga kivid olid libedad, vesised ja teravad. Ühesõnaga – see oli väga hea kogemus. See oli Hard Enduro.

Kõige lõpus oli veel süütu „trampliin“, mis National Geographicu ruudust läbi juhatas ehk Red Bulli finishikaare alt läbi viskas. Ma teadsin, et seal viskab õhku ja siis esiratta maa poole.... Aga olles terve selle võidusõidu läbinud..., mul oli ausalt ükskõik, mis saab. Läbi ma sealt tulen. Hops õhku, perse nii taha, kui võimalik.... päris esirattale maandumist ära ei suutnud hoida, aga maas tagasi ma olin ja sellega oli sellel üritusel punkt.

Eric Hints: “Jäi üle veel finišisse sõita. Seda kuidas finiš toimub teadsin juba, sest seda olin stardis näinud. See oli trampliin läbi selle kollase National Geographicu ristküliku. Mul polnud õrna aimugi kui kiiresti sinna peale lendama peaks, seega keerasin lihtsalt teise käiguga lahti. Tuli välja, et vist oli liiga kiire, sest õhus hõljusin ratta kohal ja kõrvaltvaatajate "appikene" oli kah kuidagi kõhedavõitu. Aga maha ma tulin, püsti jäin ja kellelegi otsa kah ei sõitnud.”

Minu respekt nn “päris” tsiklimeeste suunas oli enne kõrgel ja selle kogemusega kasvas veelgi. Sest puhtalt sportlikus mõttes on tegemist väga paljut nõudva alaga. Sellest ma saan nüüd eriti hästi aru. Esiteks Sa pead olema füüsiliselt väga tugev ja seejuures kõikide lihasgruppide võtmes. Teiseks pead Sa olema väga hea vastupidavusega. Tund või kaks jaksame kõik trikitada. Terad sõkaldest eraldatakse viimases veerandis. Ja kolmandaks – pead olema erialaliselt osav. Kõik need kolm aspekti nõuavad väga palju tunde tööd, kui tahta päriselt heaks saada.

Lõpetuseks. Kui palju on neid elamusi, mis garanteeritult meelde jäävad? Võrtsjärve Hard Enduro on nüüd kahtlemata üks neist.

3h ja 58 minutit / 65,85 km. Keskmine kiirus 16,6 km/h. Keskmine pulss 157 bpm. Max 179 bpm.

Tänan korraldajaid, viisakaid kaasvõistlejaid, koolitaja Priit Bienet, kaastreenijaid ja sõber Ericut kellega koos see üritus läbitud sai.