Sandraiders Morocco logistikast

Sel aastal võttis Sandraiders Morocco üritusest osa 160 sõitjat. Neid oli UK-st, Hispaaniast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Portugalist, Itaaliast, Eestis ja ka üks sõitja Soomest. Kirjutan, mis oli selle ürituse logistiline pool.

Euroopas oli kokku 12 nn “Pick Up Point’i”, kust mootorrattad peale korjati ja Agadiri, Marokosse toimetati. Kui sõitjad ise kohale jõudsid, olid rattad kõik platsil maha laetud ja ootasid käivitamist. Meie saatsime oma mootorrattad Eestist DSV abil Lyon’i. See sobis nii DSV-le, kui võimaldas meile ka nn null-hinnaga pickup. Ehk siis maksime vaid DSV-le ja Lyonist Agadir’i viimine (ja hiljem ka tagasi toomine Lyoni) oli osavõtutasu sees.

Me Suleviga otsustasime Marokosse minna mõned päevad varem, et kohaneda. Lendasime Marrakesh’i, mitte Agadir’i, kuna esimene oli paremini ühendatud. Vaid üks ümberistumine Brüsselis (airBaltic Tallinn-Brüssel ja Ryanair Brüssel-Marrakesh).

Lennujaamast tasub kohe osta Maroc Telecom e-sim, mis maksab 30 €, aga selles on 30 GB andmesidet (mina kulutasin sellest vaid 30%). Maroc Telecom osutus heaks lahenduseks, üks meie tuttav ostis Orange paketi ja oli igal pool hädas. Maroc Telecom levi oli seitsmel juhul kümnest olemas, isegi ootamatult remote paikades.

Peale kahte päeva kohanemist Marrakesh’is sõitsime nn privaat-taksoga Agadir’i. Ca 240 km ja 3h. Maksis 150 € kahepeale kokku. Sõidukiks oli MB Vito, juhiks ehtne tuareeg..

Sõitsime nii:

Kohale jõudes avanes selline pilt – mis seal salata, 160 klassikut koos ühel platsil on muljetavaldav vaatepilt. Meil võttis vaata et tunni, et sellest ilust ülevaade saada.

Meie mootorrattad siin fotol ilusasti kõrvuti.

Mis seal salata, kerge värin oli sees, bensiinikraani lahti keerates ja 4 nädalat hiljem starterit andes. Aga kõik toimis.

Kogu 7-päevase sõidu vältel saatsid sõitjaid kaks Dakari-varustuses veoautot. Kõik meie poolt kaasavõetav oli kaasas metallkastis. Seal kastis olid puhtad riided, hügieenivahendid, akupangad, varuosad, tööriistad, varuks sõiduriided (soojemad, külmemad, vihmariided jne). Ühesõnaga väike pakkimisülesanne.

Veoutodel oli kaasas ka tonnide viisi puhast joogivett. Ja mis seal salata, ka jahe õhtune õlle (pole fotol näha)

Ja meie igapäevane lõuna-pala, mis hommikul välja jagati ja mida päeval sõidu-pausi tehes kuskil varjulisemas kohas nautisime. Kokku oli kolm menüüd: tuunikala konserv, pasteedi konserv ja suitsuvorst. Sellele lisaks saiake, rosinad-pähklid, väike pakk õunamahla. Me sõitsime tavaliselt 3-4 tundi, siis tegime 15-20 minutit pausi et keha kinnitada.

Kinnitan, et maitses hästi.

Peale u 5-tunnist sõitu uude vahepeatusesse jõudes ootas meid ees kas telk-linnak või hotell (50/50%). Telk-linnak paistis välja nii:

Meiega kaasa sõitis ka hooldus- ja remondimeeskond. Iga päev pakkisid nad lahti kaks hooldustekli. Üks nn assisted self service (e. Võis kohenud mehaanikult nõu küsida), teine aga repair service, ehk kui midagi oli rikkis, siis tehti korda. Mootorrattad võeti vastu, neile avati “ticket” kus oli vea kirjeldus ning töö käis öötundideni. See oli tasuta, kuulus osavõtumaksu sisse.Vaid asendus-osade eest pidi maksa.

Kogu nn tavahooldus — nagu õhufiltrite vahetus/õlitus, poltide pingutamine, õlivahetus/lisamine tuli ise teha loomulikult. Kume meil olid moussed rehvides, siis neid õnneks parandama-vahetama ei pidanud.

Kaasa sõitis ka kolm meditsiiniteenistuse autot. Tööd oli neil palju. Korraks isegi peatati sõit, kuna kolm brigaadi oli hõivatud ning õnnetuse puhul poleks kedagi olnud saata. Meil kõigil oli satelliit-piipar/GPS, mille abil sai hädas olles abi kutsuda. Lisaks oli korraldajatel täielik ülevaade, kus keegi asub. Piipari töötamikst kontrolliti igal hommikul stardikaare all.

Tankimine käis kas telklaagris, juhuslikes garaazides või korralikes tanklates, kui need lähedusse jäid. Kergemate krossikate omanikud olid vahel päris hädas, otsides väikestest küladest bensiini. Meil Suleviga olid suured paagid (23 ja 28 liitrit), keskmine päevakulu oli 15-18 liitrit, sellega sai ilusti hakkama. Ma isegi ei lasknud paaki täiesti täis tankida, et ratas veidi kergem oleks.

Peale viimast etappi oli öö korralikus hotellis. Seal toimus ka lõputseremoonia.

Kauemaks me puhkama ei jäänud ja lahkusime juba järgmise päeva hommikul. Ryanair Agadir-Manchester ja Finnair Manchester-Helsinki-Tallinn. Kokku ca 16 tundi reisimist kahe ümberistumisega. Kuna palju oli mitte-EU piiriületusi, siis pass pidi pidevalt käepärast olema ja ainuüksi Agadiri lennujaamas tuli seda 8 korda esitada erinevatele ametnikele.

Mootorrattad jätsime hotelli juurde platsile, sellele samale kustkohast need nädal varem kätte saime. Metallkastid isiklike asjadega plommisime kinni ja kirjutasime alla dokumendi et ürituse korraldaja ei vastuta kui pakkisime sinna ka näiteks kilpkonna või mooniõisi.

Loodame oma mootorrattaid peagi näha DSV terminalis….